TSELLUVILLA KOOSTIS

Tselluvilla toormeks on makulatuur ja peamiselt puhas ajalehepaber. 1800. aastatel oli puitmajade tuleohutus ehitusala suuremaid mureprobleeme. Tulekindla paberi otsingutel jõuti booriühendite juurde. Ståli 1834-nda aasta ehituskäsiraamatus mainitakse, et paberi mittepõlevaks võib muuta ainuüksi booraksi või booraksi ja maarjajää abil. Nüüdisaegse Tselluvilla tootmises kasutatakse süttimisvastaste kemikaalidena boorimineraale. Kiustamise protsessis lisatakse paberimassile tavaliselt 12% boorhapet ja 7% booraksit.

Tselluvill ei klassifitseerita mittepõlevaks isolatsioonimaterjaliks, kuid see peab tulekoormustele paremini vastu kui mittepõlevad mineraalvillad. Tselluvilla niiskus, nii kiudude poolt seotud vesi, kui ka boori keemiline ja kristallvesi aeglustavad temperatuuri tõusu konstruktsioonis. Söestunud, kuid sulamata tselluvill takistab pikalt ka tule levikut kontstruktsioonides.

Boori tähtsaks lisamõjuks on tõhus hallituse, mädandavate seente ja putukate tõrjevõime. Kui niiskus tõuseb puitkonstruktsioonidele ohtlikule tasemele, näiteks põrandaaluste halva tuulutuse või katusekatte lekke tagajärjel, takistab tselluvill hallituse, mädanemise ja kahjurputukatõukude ilmumist. Selles suhtes on tselluvill puitehitistes ideaalne isolatsioonimaterjal.                                                                                                                                       

                                                                                                                                                        Järgmine 1 2 3 4 5